Mu Jumal, minu päevateekond on lõpule jõudmas. Juba helistavad õhtukellad kojukutset. Sinu armastus on mind minu käidud teedel iga päev rohkesti õnnistanud. Ma pole seda väärt. Ma pole seda ära teeninud. Ma pole selle eest Sind õieti tänadagi mõistnud. Aga Sina oled mind siiski armastanud. Kui kallis on mulle see teadmine, et ka mina Sinu armust olen küllalt saanud. Mina olen jõetu ja veel nõrgemaks ma jään. Kuis Sinu arm on mulle jõuallikaks olnud ja veel enam pean ma Su armastust kogema. Mina olen vaene ja veelgi vaesemaks jään. Kuid Sinu armust olen ma taevaste andidega õnnistatud ja veel rikkamaks ma saan. Mina olin kurb ja veelgi ehk tuleb mul minna siin pisaratega silmis läbi nutuoru. Kuid Sinu armastus on mind lohutanud ja veelgi rõõmustad Sina mind. Mina olin haige, rõhutud ning rahutu ja ehk vaevatakse mind veelgi. Kuid Sinu armastus tervendas mind. Sinu armastuses leidsin rahu südamele ja Sinu armus tohin veelgi kosuda. Ja kui ma surmavarju pimedas orus, kaduvuse varjudest kohutatult vankuma peaksin, siis Su armastus üksi pühitseb mu silmad nägema ülestõusmise päeva hommikukoitu. Lase mind, mu Jumal, üksnes Sinu armastuses astuda ka viimased sammud mu teekonnast! Võta mind oma armastuses vastu ka uuel maal ja uue taeva all! Aamen.